Töö Teistega
Kestus 60. min
Kaja Kann ja Alissa Šnaider on teinud OMAtsirkuse noortega pool aastat tööd. Idee sai alguse soovist anda noortele tsirkuseartistidele võimalust tegeleda oma isiklike mõtetega. Kõige pealt käisid noored välja oma mõtted, seejärel otsiti neile tuge väljaspoolt kunstniku ennast, siis hakkasid esialgsed mõtted veidi moonduma. Pärast kolme kuud tööd vaatasime ühiselt valminud tööd üle. Mõtted olid, vormi oli aga tsirkust ei olnud. Viimased kolm kuud oleme tegelenud tsirkuse etenduste loomimisega, nii, et mõte ei kaoks vaid hoopis läheks täpsemaks.
For the last half a year Kaja Kann and Alissa Šnaider have been working
together with the youngsters of OMAtsirkus. The initial impulse came to
life through the wish to give the youngsters a possibility to
investigate their own ideas. As a first step, the youngsters were asked
to articulate their ideas. After this began the stadium of research and
the search for the form of the idea and afterwards came the phase of
decision making and establishing. After a period of three months the
first showing of the works in progress was presented for an audience. It
turned out that the content was there and the form was there, but the
circus was not. The past three months Kaja, Alissa and the youngsters
have been busy with developing performances, where the circus trick will
make the content more particular and as an outcome would add the
tension to the whole performance.
Edgar Vunš
Kutt kõnnib laval ranges mustris, 45 graadise nurga all. Kogu keha on pinges, ta meenutab meile diagonaali. Iga samm on hoolikalt mõõdetud, kõnd muutub osavuseks. Päras kuti pidevat jälgimist hakkame me õrnalt tundam tuult. Tugevaimat tuult, mida inimese keha saab tekitada 45 graadise nurga alt. Hoolikalt tekitatud illusioon. Kas see on tsirkus? Jah see on tsirkus.
Marta Vunš
Tüdruk loomas audentset kehaliikumist. Ta liigutab end vastavalt sisemisele arusaamale, aegaajalt kasutades akrobaatilisi teadmisi ja oskusi. Oskuslikult nihutab ta oma keha tasakaalupunkti, seejärel viib ta tasakaalupunkti oma kehast välja; jättes habrad jäljed elu kulgemise joonele. Kas see on tsirkus? Jah on.
Matthias Kann
Kutt tuleb lavale. Ta vaevu mäletab oma plaanitud teksti. Ta võtab oma aja, ta mäetab mõnd seosetut fraasi, ta ei tegutse; on ainult tema ja mina. Kutt annab aega end märgata. Tema kohalolu haarab meid, ilma, et me seda ise märkaks. Ta hoiab kurikat oma käes, ta justkui hakkaks kohe kohe žongleerima, aga kurikas kukub. Ta proovib kurikat jalaga haarata, kui teine jalg lükkab selle eemale. Tegevus kordub. Ja kordub. Etendus ei saa alata. Kas see on tsirkus? Jah on.
Annabel Tomingas
Tüdruk ilmub lavale. Tüdruku füüsilinekeha on olemas siin ja praegu, kuid vaim on kusagil mujal. Esimese sammuga miski muutub, gravitatsioon ei ole enam endine. Iga uue sammuga muutub ta keha raskemaks ja tõmme vastu maad muutub tugevamaks, tüdruk muutub magnetiks. Ta käed kukkuvad aegluubis, ta jalad kaotavad koordinatsiooni ja siis järsku ta teeb kiire pöörde õhus, nii et terve ruum tiirleb temaga kaasas - 360 graadi. On see tsirkus? Jah, see on tsirkus.
Liis Maria Kaabel
Etteaste ei toimu siin ega seal. See toimub nüüd. Nüüd on siin ja nüüd on ka seal, vahetevahel siin ja vahetevahel seal ja just nüüd seal.Kas sa tajud?Kokkuvõtvalt: nüüd on keha, juuksed, ruum ja mõned osad. Keha vahetuses läheduses on vaatajad. Aga tänu piiratud pilguspektrile, mis püsivat ja uudishimulikult jälgib on võimatu tajuda kõike just nüüd. Kes vaatab keda? Millal me vaatame ja millal me päriselt näeme?
Polina Richter
Juba alguses oleks pidanud olema kõik teisiti: ükskord, kui veel ei olnud midagi ja oli kõik korraga. Kordustel polnud mõtet.
Oleks pidanud olema üks ruum ja kaks tegelast, kes muutuksid olevaks läbi teineteise, läbi kollektiivse mälu.
Raske oleks vahete teha sellel ühel ja selle teisel, nad oleksid võinud kogeda ühte ainust kogemust koos. Nad oleksid võinud lobiseda, rääkida paljudest asjadest, aga seda ei juhtunud. Nad isegi ei kohtunud. Neid ei olnudki olemas, ei seda ega seda teist.
Aga see kõik ei ole nii. Aitab valedest!
ROHKEM INFOT SIIT!
Kutt kõnnib laval ranges mustris, 45 graadise nurga all. Kogu keha on pinges, ta meenutab meile diagonaali. Iga samm on hoolikalt mõõdetud, kõnd muutub osavuseks. Päras kuti pidevat jälgimist hakkame me õrnalt tundam tuult. Tugevaimat tuult, mida inimese keha saab tekitada 45 graadise nurga alt. Hoolikalt tekitatud illusioon. Kas see on tsirkus? Jah see on tsirkus.
Marta Vunš
Tüdruk loomas audentset kehaliikumist. Ta liigutab end vastavalt sisemisele arusaamale, aegaajalt kasutades akrobaatilisi teadmisi ja oskusi. Oskuslikult nihutab ta oma keha tasakaalupunkti, seejärel viib ta tasakaalupunkti oma kehast välja; jättes habrad jäljed elu kulgemise joonele. Kas see on tsirkus? Jah on.
Matthias Kann
Kutt tuleb lavale. Ta vaevu mäletab oma plaanitud teksti. Ta võtab oma aja, ta mäetab mõnd seosetut fraasi, ta ei tegutse; on ainult tema ja mina. Kutt annab aega end märgata. Tema kohalolu haarab meid, ilma, et me seda ise märkaks. Ta hoiab kurikat oma käes, ta justkui hakkaks kohe kohe žongleerima, aga kurikas kukub. Ta proovib kurikat jalaga haarata, kui teine jalg lükkab selle eemale. Tegevus kordub. Ja kordub. Etendus ei saa alata. Kas see on tsirkus? Jah on.
Annabel Tomingas
Tüdruk ilmub lavale. Tüdruku füüsilinekeha on olemas siin ja praegu, kuid vaim on kusagil mujal. Esimese sammuga miski muutub, gravitatsioon ei ole enam endine. Iga uue sammuga muutub ta keha raskemaks ja tõmme vastu maad muutub tugevamaks, tüdruk muutub magnetiks. Ta käed kukkuvad aegluubis, ta jalad kaotavad koordinatsiooni ja siis järsku ta teeb kiire pöörde õhus, nii et terve ruum tiirleb temaga kaasas - 360 graadi. On see tsirkus? Jah, see on tsirkus.
Liis Maria Kaabel
Etteaste ei toimu siin ega seal. See toimub nüüd. Nüüd on siin ja nüüd on ka seal, vahetevahel siin ja vahetevahel seal ja just nüüd seal.Kas sa tajud?Kokkuvõtvalt: nüüd on keha, juuksed, ruum ja mõned osad. Keha vahetuses läheduses on vaatajad. Aga tänu piiratud pilguspektrile, mis püsivat ja uudishimulikult jälgib on võimatu tajuda kõike just nüüd. Kes vaatab keda? Millal me vaatame ja millal me päriselt näeme?
Polina Richter
Juba alguses oleks pidanud olema kõik teisiti: ükskord, kui veel ei olnud midagi ja oli kõik korraga. Kordustel polnud mõtet.
Oleks pidanud olema üks ruum ja kaks tegelast, kes muutuksid olevaks läbi teineteise, läbi kollektiivse mälu.
Raske oleks vahete teha sellel ühel ja selle teisel, nad oleksid võinud kogeda ühte ainust kogemust koos. Nad oleksid võinud lobiseda, rääkida paljudest asjadest, aga seda ei juhtunud. Nad isegi ei kohtunud. Neid ei olnudki olemas, ei seda ega seda teist.
Aga see kõik ei ole nii. Aitab valedest!
ROHKEM INFOT SIIT!